Lanoliin on looduslik aine, mida toodavad lammaste rasunäärmed. Selle peamine bioloogiline funktsioon on kaitsta looma nahka ja seda katvat villa niiskuse, tuule, päikesekiirguse ja muude keskkonnamõjude eest.

Funktsionaalsuse poolest võib seda võrrelda inimese sebumiga. Sarnaselt inimese naha loomulikule lipiidkihile vastutab ka lanoliin naha pinna piisava rasu- ja kaitsetaseme säilitamise eest.

Nimetus „lanoliin” tuleneb ladinakeelsetest sõnadest lana, mis tähendab villa, ja oleum, mis tähendab õli. Kuigi see termin on kasutusel olnud juba aastaid, näitab kaasaegne teadus, et lanoliin ei ole klassikaline rasv ega tüüpiline õli. See on keemiliste ühendite erakordselt keeruline segu, mille struktuur tagabki selle ainulaadsed omadused.

Lambavillas võib lanoliini sisaldus moodustada mõnest protsendist kuni isegi üle kahekümne protsendi tooraine massist. See kogus sõltub muuhulgas lammaste tõust, keskkonnatingimustest ja kasvatamise viisist.

Kuidas lanoliini saadakse?

Lanoliini saamise protsess algab pärast lammaste pügamist. Tooraine eraldatakse villast selle pesemise ja puhastamise käigus. Vastupidiselt levinud arvamusele ei nõua lanoliini tootmine loomadele kahju tekitamist ja see toimub villa kasutamise protsessi loomuliku osana.

Esimene villast saadav saadus on nn toores lambarasv (rasvhigi), mis kujutab endast lanoliini toorkuju, sisaldades arvukalt looduslikku ja keskkonnast pärinevat mustust. Lisaks lanoliinile endale on selles muuhulgas mulla, tolmu, mineraalsoolade, orgaaniliste ainete ja muude villast pärinevate komponentide jääke.

Sellisel kujul saadud materjal ei sobi veel kosmeetiliseks ega farmaatsiaotstarbeliseks kasutamiseks. Alles mitmeetapiline puhastusprotsess võimaldab saada lanoliini, mis vastab kaasaegse kosmeetika ja farmaatsia rangetele kvaliteedinõuetele.

2.Mis on tegelikult
lanoliin ja kuidas see tekib?